Kasutajate aadresside ainulaadsus, mida tänapäeval pakub IP-tehnoloogia, on oluline nii ülemaailmse Interneti-ruumi kui ka kohalike võrkude jaoks.
Igal IP-aadressil on kaks osa: võrgunumber ja hostinumber. Globaalsele Internetile juurdepääsuks ei piisa sisemisest IP-aadressist: selleks on vaja teenusepakkuja pakutavat välist IP-aadressi.
Erinevatel piirkondadel on oma Interneti-registripidajad (RIR). Näiteks Aafrikas on see AfriNIC ja Põhja-Ameerikas ARIN. Piirkondlikud RIR-id saavad IANA-lt suuri aadressiplokke ja jagavad need teenusepakkujatele, kes omakorda väljastavad ühendatud kasutajatele kordumatuid IP-aadresse.
Oluline on mõista, et IP-aadressi ei määrata ühele seadmele või ruuterile/ruuterile, vaid üldisele võrguühendusele. Seega võib igal ruuteri pordil olla oma IP ja neid võib lõppsõlmes olla ka mitu: võrguühenduste arvu järgi. Lisaks saab isoleeritud võrkudes IP-numbri määrata suvaliselt administraatori poolt – pakutavast RIR-numbrite andmebaasist.
TCP/IP-protokolli loomise ajalugu
IP-protokolli arendamine ja täiustamine on lahutamatult seotud ülemaailmse Interneti ajalooga. Kõik sai alguse 1969. aastal loodud arvutivõrgust ARPANET, mis ühendas neli Ameerika Ühendriikides asuvat uurimiskeskust.
ARPANET-võrk tunnistati paljulubavaks suunaks ja sai samal aastal oma serveri, mis paigaldati Los Angelese California ülikooli. Tollane arvutitehnoloogia oli kaugel kaasaegsetest personaalarvutitest: ARPANETi teenindavas terminalis oli ainult 12 kilobaiti muutmälu.
1971. aastal töötati Ameerika Ühendriikides välja esimene meiliprogramm. 1973. aastaks oli meilitehnoloogia muutunud rahvusvaheliseks ning USA, Ühendkuningriigi ja Norra vahel loodi kaabelühendused. Teisele poolkerale kirjade saatmiseks kasutati ookeanipõhja mööda Atlandi-ülest telefonikaablit.
Kuni 70. aastate lõpuni kasutati ülemaailmset infovõrku peamiselt tekstisõnumite (kirjade) saatmiseks ja vastuvõtmiseks, samuti reklaampostitusteks ja teadete avaldamiseks teksti kujul (ilma graafikata).
IP-protokolli sünnipäevaks peetakse aastat 1981, mil RFC 791 kinnitas lõpuks selle toimimise standardid. Enne nende standardite kasutuselevõttu määrati ühendatud seadmetele ja võrkudele unikaalsed numbrid suvaliselt – ilma tsentraliseeritud juhtimiseta ning alates 1981. aastast on jõustunud ühtne ülemaailmne standard, mis on arusaadav arvutisüsteemidele üle kogu maailma.
Jaanuaris 1983 alustas ARPANET tööd TCP/IP-ga ja pani paika tänaseni kasutusel oleva Interneti nime. Edaspidi töödeldakse iga Interneti-aadressi automaatselt ja see sisaldab teavet omaniku ligikaudse asukoha kohta. Seetõttu on alates 1983. aastast igale arvutile määratud kaks aadressi: digitaalne ja domeen.
TCP/IP eelised
1980. aastatel kasutusele võetud IP kasutab 32 bitti, mis on jagatud neljaks kaheksabitiseks oktetiks. Igaüks neist kuvatakse kümnendkohana ja on kõrvuti asetsevatest oktettidest punktiga eraldatud.
Üldiselt näeb IP-aadress välja selline: 127.23.89.100. IP-numbri esimesed kolm teabebitti on määratletud aadressi klassina: A, B, C. Igaüks neist kasutab võrguidentifikaatoris oma oktette, mis vähendab võimalikku hostide arvu kõrgemat järku klassides. p>
TCP/IP-tehnoloogia kasutamise eelised:
- Rakenduse mitmekülgsus.
- Võimalus luua platvormideüleseid linke heterogeensete võrkude vahel.
- Andmepakettide uuesti edastamise võimalus – ühendusele orienteeritud.
- Võrgu ülekoormuse vältimine, sh liit-/multiplikatiivne AIMD vähendamine.
- Veade tuvastamine andmete kontrollsummade arvutamise teel.
IP-vahetuse peamine eelis on võrgu globaalne jaotus ja ühe juhtimiskeskuse puudumine, mis võib muutuda süsteemi kitsaskohaks. IP on oma olemuselt kaitstud ülekoormuse eest ja kasutab alati võrgusuhtluse maksimaalset ribalaiust.
Praegu pole sellele alternatiivset asendust. IP-vahetus on üldlevinud mitte ainult arvutisüsteemides, vaid ka telefonis ja televisioonis.
IP-i väljaselgitamine on väga lihtne – tasuta teenus lahendab selle probleemi sekundiga!
